29.septembril 1957.a.
Teise maratoni päeval puhus külm sügis tuul ja oli väga madal temperatuur. Sel aastal astus stardijoonele 4 osavõtjat: neist kolm eelmise aasta tuttavat: Laurenti Altoja, Argadi Birkenfeldt ja Elmar Amboja ning uustulnuk Boris Uibokand Vändra alevist. Sel aastal viis suund Vändrast Viktor Kingissepa tänavat mööda Pärnu poole. Esimene start ebaõnnestus, kuid peagi käis teine stardipauk ning jooksjad suundusid võistlusrajale.
Kaasaelajad aga ikka küsisid, miks neid nii vähe oli? Peakohtunik Enn Tammai selgitas, et Viktor Puusepal oli jalg haige, ühed olid Balti olümpial ja teiste kohta ei osanud midagi öelda.
Peagi läks võistlusrajal rebimiseks. Nelik lagunes pooleks. Külaliste paar oli ees, omamehed kahekesi järel. Võistlusrajal käis pingeline rebimine. Pulblik ootas ärevuses, kes on sel aastal maratoni võitja. Lõpumeetrid hakkasid lähenema ja paistiski esimene lõpetaja Argadi Birkenfeldt. Teise kohaga pidi leppima, aga Altoja. Kuid Pärnu mehed olid kohe valmis kõigile teatama, et asi polegi nii halb, oli sündinud siiski Pärnu linna rekord. Kolmandaks jäi meie enda mees Amboja ning neljandaks tema noorem rivaal Uibokand.
Teist Vändra maratoni võis õigusega nimetada kordaläinuks. Vaatamata vähestele osavõtjatele olid tagajärjed paremad kui eelmise aasta maratonil, kuna maratoni alustas 4 jooksjat ja lõpetasid kõik.(Karl Kontuse kokkuvõtete arhiiv 1956-1985; 12-13)
|
|
